Tere!
Kutsun Sind kaasa avastama Lasnamäe linnaosa Tallinnas!
See blogirubriik sai alguse Soome Rahvamisjoni suuressamukana.fi lehel, kuhu postitasin 2017. aasta alguses 12 lasnamäelase lood, et seda suurt linnaosa tutvustada koguduserajamise toetajatele Soomes. Lugude kogumine oli põnev avastusretk ja seiklus ka mulle endale. Tosin inimest on muidugi ainult tühine osa siinsest ligi 120 000 elanikust, aga iga lugu avas omamoodi huvitava akna! Eesti sõprade soovil alustame nüüd lugude sarja eesti keeles.
Minu Lasnamäe algas magalarajooni viimaste tornide lõpust Tallinna linnapiiril.
Võib-olla lugejale tuleb üllatusena, et alustan sarja isikliku looga. Nimelt olen minagi elanud Lasnamäe linnaosas rohkem kui kuus aastat! Kui alustasin märtsis 2003 EELK Misjonikeskuse töötegijana Soome Rahvamisjoni lähetusel, asus minu esimene Tallinna kodu linna piiril talumajas pisikeses Väo külas, ümber linna viiva ringtee ääres. Minu igapäevane marsruut misjonikeskuse kontorisse kulges autoga läbi Lasnamäe. Vahel võtsin ette paarikilomeetrise jalutuskäigu Peterburi maantee äärde, kust istusin Maardust tuleva bussi peale või kõndisin Lasnamäe lõpp-peatusse. Mõned korrad istusin ratta selga ja seiklesin läbi paneelmajade rajoonide või hoopis mööda Suur-Sõjamäe teed lennujaama ja Lasnamäe tööstusala vahelt – toona laiutas lennuvälja otsas veel nn pilpaküla. Toidupoes käisin tavaliselt Lasnamäe kaubanduskeskustes või turgudel.
See maja ringtee ääres oli mu koduks aastatel 2003-2008.
Mulle väga meeldis elada eemal linna kärast. Tõsi küll, maaidülli segas veidi tiheda liiklusega ringtee ning selle taga tolmav paekarjäär, aga vastukaaluks voolas idasuunas vaid mõnesaja meetri kaugusel aasade taga Pirita jõgi, kus käisin tihti uusi rajakesi ja aastaaegade võlu avastamas. Mõnel talvel pääses jõe äärde suuskadega kohe koduõuelt! Sama õue peal elavad naabrid, koer Rambo ning välismaal elav majaomanik perega võtsid mind soojalt oma kogukonda vastu.
Üle tee avanes
paekarjäär. Uue soojusjaama korstnate taga paistab Lasnamäe elurajoon.
Alates 2016. aasta oktoobrist olen tutvunud Lasnamäega uue pilgu läbi, kui minu ametijuhend muutus ning põhiliseks ülesandeks sai osalemine koguduse rajamises Lasnamäele. Seni üpris massiivse ja halli labürindina tundunud magalarajoon on hakkanud paistma hoopis inimlikuma ja värvilisemana. Kirevust ja hubasust on, tõsi küll, lisandunud viimasel ajal ka reaalselt, kui paljud paneelmajad on saanud värske välisfassaadi. Lisandunud on rohkesti uusi maju, korrastatud on teid ja rohealasid ning endistele tühermaadele on tekkinud kaubanduskeskusi ja uusi ettevõtteid nagu seeni sügisvihmaga.
Kaarti ja ajalugu uurides olen saanud selgeks, et geograafiliselt katab Lasnamäe linnaosa lisaks ulatuslikule paneelmajade rajoonile ka Tallinna lennuvälja ning nende vahele jääva tööstusala ja paekarjääri kuni minu endise kodukülani välja. Idas on piiriks Pirita jõgi, läänes Ülemiste ja Sikupilli koos kaubanduskeskustega. Peterburi maantee ja merepoolse järsu astangu vahele jääb paene lagendik, kus ajaloolised talumaad olid loovutanud koha kõigepealt sõjaväe lennuväljale ning nõukogude aja lõpus uuele magalarajoonile.
Lasnamäe linnaosa asumid ja elamu- ja tööstusaladeks jaotumine.
Allikas: Lasnamäe arengukava 2015-2020, lk 5
Põhiliselt 70ndatel ja 80ndatel ehitatud paneelmajade rajoon moodustub mitmest väiksemast mikrorajoonist ehk asumist, mis kannavad kunagiste talude nimesid. Mikrorajoone kesklinnaga ühendav, kohati 8-realine magistraal otsustati uuristada paekivi sisse. Tänu ”Lasnamäe kanalile” jõudsin minagi kesklinna kümne minutiga! Tõsi küll, uue rajooni ehitamine jäi nõukogude aja lõppedes pooleli. Ka Lasnamäe kanal valmis alles 90ndate lõpus ja selle viimane lõik avati alles uuel sajandil. Tundub, et Lasnamäe areneb pidevalt. Viimastel aastatel on mitmed asumite vahele jäävad tühermaad muudetud ilusateks parkideks.
Jaanuaris istusin üle hulga aja endise Lasnamäe kodu elutoas. Majas elab nüüd toonase omaniku poeg Martin oma naisega. Järgmisena ongi loojärg Martinil!
Järgmine osa: Minu Lasnamäe 2 – Martin
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi