Archives for aprill 2020

Merike ja Margus Pootsmaa Suure Reede palverännakul ümber Lasnamäe (pildiseeria rännakult meie FB-lehel 10.04.2020)

Kokkuvõte Marguse kõnest 14. aprilli online-osadusõhtul:

Aastaid tagasi sõitsime maanteel otsa põdrale. Loom lendas üle auto, käristades katuse lõhki. Masina esi- ja tagaosa olid lömmis, samas kui kolm last magasid tagaistmel edasi kui ingli süles. Kogu pere pääses terve nahaga! Kui eelmise majanduskriisi ajal sai meil raha vahepeal täiesti otsa, kogesime siiski, et kuskilt tuli hommikul vajalik summa toidupoes käimiseks või kodulaenu tasumiseks siis, kui makset enam edasi lükata ei saanud.

Kristlastena nimetame me selliseid juhtumusi Jumala imeliseks hoidmiseks.
Huvitaval kombel laseb Jumal meil nii mõnigi kord jõuda hetkeni, mil tajume oma täielikku jõuetust ja võimetust – ning lahendab seejärel olukorra kuidagi nii, nagu me arvatagi ei oleks osanud. Aga küllap me ei oskaks muidu näha Jumala rolli meie elus: et tema annabki meile õhku, vett ja kõike muud vajalikku. Rasketel hetkedel meid päästes pääseb Jumala jutt eriti mõjule ja on kasvatanud usku, andnud lootust edasiseks.

Õppisin Jumala kohta juba lapsena, sest olen kasvanud kristlikus peres. Nüüd, usuteaduse üliõpilasena soovin pakkuda ka Lasnamäe elanikele võimalust kristlusega tutvuda, et paremini osata nähtamatut tähele panna ja elada Elu seaduspärasustele toetudes. Ka praegusel raskel ajal saab Jumal anda lootust ja rõõmu. Tean oma kogemusest, et isegi kui me peame elama üle koondamise või muu ebameeldiva muutuse, siis ühe ukse kinnipanekul avatakse teine.

Kui meie oleme koostanud mõtetes oma eluplaani, siis Jumala plaan on sellest kindlasti palju parem. Töötasin aastaid veebipoe logistikuna ja aeg-ajalt läks minu paika pandud kaubaveo päevaplaan vett vedama. Kuid õhtuti nägin siiski, kuidas kõik oli vaatamata sellele korda läinud! See kogemus andis võrratu tänutunde, mis on saanud ehituskivideks minu usumüüris.

Kokkuvõtte koostas Piret Riim. Vaata kogu kõne meie YouTube kanalilt:

 

31.03.2020 osadusõhtu sõnum põhines Jaakko Pirttiaho mõtistklusele (Kansan Raamattuseura FB-Live 19.03.2020), mille oli autori loal eesti keelde tõlkinud ja avaldanud Kirsti Malmi

Psalm 23

Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb ta mind lebama,
hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge.
Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja,
sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.  
Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all;
sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad
ja ma jään Issanda kotta eluajaks.

Issand on mu karjane
Tõenäoliselt kirjutas Taavet selle armastatud psalmi vanemas eas, vaadates eluõhtul tagasi oma elule. Karjaseteema oli Taavetile tuttav, kuna ta oli noorepõlves karjatanud oma isa lambaid ja hiljem kuningana Iisraeli rahvast. Selles laulus määratleb Taavet end siiski hoopis lamba rolli.

Milleks võrrelda end lambaga, kui oled võimas ja edukas kuningas?! Lammas ei oska hoolitseda enda eest. Ta on kartlik ja arg loom, mõnikord ka isepäine ja rumal. Lammas vajab pidevalt hoolitsust ja juhendamist ja sattub eksides paanikasse. Siin on vaja karjast, kes ta üles otsib. Üles leidtunagi oskab ta ainult hädaldada, kuni karjane tõstab ta oma õlgadele ja kannab tagasi koju.

Taaveti eluloosse mahub palju ka raskeid ja keerulisi aegu, muuhulgas kümme aastat põgenikuna oma eelkäija, kuningas Sauli eest. Ta oli juba noore mehena saanud prohveti kaudu tõotuse ja võidmise kuningaks, kuid ametisse astumiseni ja tõotuse täitumiseni kulus väga pikk aeg. Vahepeal oli ta juba väga suures masenduses ning põgenes vilistite maale, et üleüldse ellu jääda. Ta mattis kaks oma poegadest. Ta koges kibedalt oma patusust.

Raskustest ja eksimustest hoolimata oma elule tagasi vaadates ta võis tõdeda: “Issand, sina oled olnud mu karjane, oled hoolitsenud minu eest, tänu sulle olen ma täna siin!”

Mul pole millestki puudust
Meil on Jeesus, kes hoolitseb meie eest! Issand juhatab, juhib ja toidab mind ja mitte ainult siis, kui kõik on hästi, vaid eelkõige siis, kui kõik tundub ebakindel ja hirmuäratav, nagu praegu! Ei ole häbi tunnistada, et ka mina vajan igal sammul, igal hetkel Jumala hoolitsust.

Jeesus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes te olete karantiinis nelja seina vahel, kes kardate koroonaviirust, kes muretsete oma toimetuleku pärast, kes olete kurnatud liiga suure töökoorma all, ja mina annan teile hingamise!

Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind.
Aastaid kujutasin seda psalmi lugedes ette üht rahulolevat tallekest, kes täiskõhuga mõnuleb päikeselisel aasal karjase turvalise hoole all. Alles nüüd olen hakkanud mõistma, et laulukirjutaja ehk lammas nimega Taavet ei pruukinud olla nii nunnu! Võibolla oli ta hoopis karja hulgast ära eksinud, õnnetu, näljane ja paanikasse sattunud rääbakas! Tema ainus lootus oli, et karjane leiab ta üles ja juhatab õigesse kohta, kus ta saab toitu ning kus on piisavad elamise tingimused.

Nõnda samuti tuleb Jumal inimese kõrvale, kes on räsitud mitmesugustes võitlustes, kes on väsinud hirmudest, jäänud üksinda tee serva. Jumal tuleb, tõstab õlgadele ja paneb lebama haljale aasale.

Kuuldavasti on lammas loom, kes vajab ka puhkamiseks karjase abi. Ta ei suuda lõõgastuda, kui pole karjast, kes eemaldab häirivad tegurid, nt putukad. Meiegi vajame Jumalat, kes aitab meil puhata, tehes seda teinekord väga praktiliselt näiteks Piibli sõna kaudu. Üks teine Taaveti laul lõppeb sõnadega: “Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.” Psalm 4:9

Haljale aasale viimine eeldab vahel meelitamist või lausa sundimist. Mõnikord püüame ikka minna edasi omal jõul ja omal käel elu rööbastesse aidata – isegi siis, kui meil läheb väga kehvasti!

Hea Karjane, Jeesus, tuleb meie juurde, kui peidame end kivirahnu taga ja küsib: ”Kas lubaksid mul sind oma turjale tõsta ja koju aidata?” Võib-olla vastan: ”Ei aitäh, pole vaja, ma saan hakkama! Saan varsti oma haavad seotud ja hakkan siis vaikselt omal jalal astuma…” Ent Jeesus jääb minu ja sinu kõrvale ja jätkab meelitamist. Ta tahab veenda meid, et ta päriselt ka tahab ja suudab meid aidata ja kanda!

Ta kosutab mu hinge, ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Kes vajab kosutamist? See, kes ei jaksa enam. Kes kogeb, et on oma eluga ummikus. Kes on lootusetu ja hirmul, veidi nagu jüngrid suletud uste taga esimestel päevadel pärast Jeesuse surma, kartes, et nendega juhtub sama, mis Jeesusega.

Jeesus kosutatab seda, kel pole usku, kes on lootusetuse, patu ja umbusu haardes. Olen palju kordi arvanud, et olen väljapääsmatus ummikus, kuid Jeesus on ilmunud minu koopa suule, otsinud mind üles kuristiku põhjast või kivirahnu tagant, sidunud päästeköie minu ümber ja öelnud: ”Ära karda, kõik on hästi. Ma suudan sind päästa!”

Sellest salmist näeme, et meie karjane pole passiivne vaatleja! Ta tunneb meie valu, märkab haavu ja on täisti võimeline meid aitama ja päästma, kosutama ja haavu siduma!

Mõnikord eeldan, et Jeesus ei taha aidata minusugust… Kuid Jeesus ei aita või jäta aitamata selle järgi, millised meie oleme, vaid oma nime pärast. Ta aitab, sest selline on tema olemus.

Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga;
su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
Kas võiks olla nii, et praeguses eriolukorras meie oleme sattunud pimedasse orgu? Või lausa surmavarju orgu, nagu mõnes tõlkes on kirjas? Oleme nõutud ja kardame. Vahime nelja seina vahel uudiseid valitsuse korraldustest ja sammudest eriolukorras. Me ei julge minna toast välja, et ei saaks koroonaviiruse nakkust või kogemata nakataks teis.

Kui tunneme, et oleme täna pimedas orus, saame julgustust Taaveti kogemusest: ”Sina oled minuga.”

Oma elu pimedas orus viibides hüüame teinekord: ”Võta see või teine asi minu elust ära, sest see teeb haiget ja mul oleks palju lihtsam jätkata oma elu ilma selleta!” Apostel Paulus palus ka, et ta saaks vabaks vaiast, mis oli tema liha sees, kuid Jumal vastas temale: “Sulle saab küllalt minu armust, sest vägi saab nõtruses täie võimuse.” 2Kr 12:9

Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Paradoksaalselt teinekord, kui oleme elus kõige suurema ahistuse või sügavaima lootusetuse sees, katab Jeesus meile pidulaua just sinna. Kujuta ette, et oled omadega täiesti läbi, seesmiselt katki ja meeleheitel ja kardad, et ei vea välja homse päevani. Just siis, just sinna, kõige raskema olukorra keskele, kaetakse sulle suur pidulaud! Tuleb meelde filmidest tuttav keskaegne jäme palkidest laud hõbedaste küünlajalgade, vanade veinide, rammusate lihatükkidega ja kanakoibadega…

Jeesus suudab sind aidata! Ta ei pruugi muuta väliseid tingimusi, ei võtta ära koroonaviirust, kuid läbi pimeda oru juhtides tõmbab ta sind sügavamasse osadusse endaga. Ja võibolla märkad, et tegelikult osutub see sügavas orus elamine just nimelt osaduseks Jumalaga!

Ükstahes milline katsumus meie elus võib osutuda hoopis eriliseks väärtuseks – juhul, kui see tõmbab meid Jumalale lähemale! Võibolla ükskord taevas märkame, et meie elu sügavaimas ja pimedaimas orus peitusid Jumala kõige suuremad aarded meie elus.

Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks. Tahaksin küsida vana Taaveti käest: ”Kas tõesti kõikidel elupäevadel järgisid sind headus ja heldus?! Kas ka siis, kui sa eksisid rängalt, kui võtsid endale naabrimehe naise Batseba? Kui pidid põgenema oma poja või Sauli eest? Kui leinasid oma lapsi? Kas sa ka siis kogesid, et Jumala headus ja heldus ümbritsesid sind iga päev?”

Vahepeal oli Taavet küll kisendanud: ”Kus sa oled, Jumal, miks sa ei vasta, kui hüüan sind ööd ja päevad?” Aga elu lõpul tagasi vaadates ta nägi, et Jumal oli olnud tema kõrval ka nendel päevadel.

Jeesus, sina armastad mind ja kannab mind täna!

Tekst põhineb Jaakko Pirttiaho mõtistklusele (Kansan Raamattuseura FB-Live 19.03.2020), autori loal eesti keelde tõlkinud ja avaldanud Kirsti Malmi

31.03. YouTube ülekannet saab vaadata siin.