Kirsti laulutervitused Soomest:
Eriolukord sai pühapäeval Eestis selleks korraks läbi, kuid sotsiaalne suhtlemine on jätkuvalt piiratud. Kuidagi oleme tasakesi juba harjunud hoidma inimestest eemal, tervitama ilma kätlemise või embamiseta. Mis tunne on, kui pead hoidma eemale oma pereliikmetest – lastelastest, vanavanematest, vanematest? Kas siis on eelis neil, kellel pole lapsi või kelle lapsed niikuinii hoiavad eemale, võibolla juba aastaid? Kui palju on meie ümber hülgamise valu!
See tänane laul läks mulle väga korda eelmise aasta alguses, kui kuulasin seda koos emaga. Tema tervis oli järsult halvenenud ja sõitsin nädalaks tema juurde hooldekodusse. Leidsin sahtlist CD-plaadi Voiton virsi, mis kuulus 2000ndate alguses minu isa lemmikplaatidesse tema viimastel eluaastatel. Plaadi laulud olid kõik kirjutatud Hilja Aaltoneni luuleridadest. Ema suutis vaevu püsida ratastoolis ärkvel mu vastas ning vaadata ja hoida lõngakera, kui kudusin pildil olevat pontšot. Sõnu polnud. Kui armuline oli tajuda, et Jumal ei eelda temalt rohkem. Ta ei hülga isegi siis, kui mälu ja sõnad kaovad!
(Taustalaul: kärbsenäpp ja teised)
EI TAEVAISA HÜLGA
(Ei Isä laita syrjään)
viis: Hannu Huhtala
sõnad: Hilja Aaltonen, tõlge Kirsti Malmi
Ei Taevaisa eemale sust hoia
Kui tunned, enam ei jõua midagi.
Võid abituna end tema kätte anda
sa oled hoitud, võid julgelt puhata
Nii suur ja hell on Isa arm su vastu.
Ei Taevaisa hülga jõuetut
Ei Taevaisa eemale sust hoia
kui oled üksi või meel on rõhutud.
Ka siis võid lihtsalt Tema kätel olla
sa oled hoitud, võid kindlalt tajuda.
Nii suur ja hell on Isa arm su vastu,
Ei Taevaisa hülga hüljatut.
Ei Taevaisa eemale sust hoia
kui kuri kiusatus sind kimbutab.
Ka langenuna võid Tema kätel olla
Issand ei löö, vaid su peale halastab.
Nii suur ja hell on Isa arm su vastu.
Ei Taevaisa hülga eksinut.
