25. jaanuari osadusõhtul luges Kerttu Kaisa Teesalu oma vaimulikke luuletusi:
Mina usun
Mina usun, et tõde võidab,
ka siis kui näen maailma valesse uppuvat.
ka siis kui näen maailma valesse uppuvat.
Mina usun, et armastus võidab,
kui ka näen kõikjal vaid vihkamist.
Mina usun, et armastus võidab
kui ka näen kõikjal vaid vihkamist.
Mina usun, et headus võidab
kui ka näen ümberringi vaid külmust ja kalkust.
Mina usun, et elu võidab
kui ka surma näen laastamas maad.
kui ka surma näen laastamas maad.
Mina usun, et pühadus võidab
ja rüvedus ei saa lõplikult maad.
ja rüvedus ei saa lõplikult maad.
Mina usun, et valgus võidab,
et pimedus kaob sealt, kus on veidikenegi valgust.
Mina usun, et Jeesus on Võitja
ja ükski põrguvägi ei võida Teda ning Tema kogudust eal.
Ma usun, et Jumal võib tuua lahendust
ja ükski põrguvägi ei võida Teda ning Tema kogudust eal.
Ma usun, et Jumal võib tuua lahendust
isegi siis, kui inimesed ütlevad, et seda ei ole.
Ma usun, et kõiges on alati pääsetee,
isegi kui inimlik mõistus tõrgub seda uskumast.
Ma usun, et uus päev toob uue alguse ja lootuse,
isegi siis kui õhtul lootusetuna uinun.
Ma usun, et on võimalik tõeliselt andestada,
Ma usun, et on võimalik tõeliselt andestada,
sest Jumal on andestanud mulle.
Ma usun, et olen Jumala poolt vastu võetud
ja patul ei ole enam meelevalda minu üle.
ja patul ei ole enam meelevalda minu üle.
Ma usun, et nüüd võib alata uus elu
ja kõik vana on lõplikult möödunud.
Ma usun, et võin olla julge,
sest kui Jumal on minu poolt,
sest kui Jumal on minu poolt,
kes võiks siis olla minu vastu.
Ma usun, et mu elu kuulub viimseni Jumalale
Ma usun, et mu elu kuulub viimseni Jumalale
ning Temale jääb minu elu suhtes
kõiges viimane sõna.
Igavik
Kõik otsib enesele igavikku,
tahab saada raiutud kivisse.
Inimesed ikka ja jälle
tahavad igaveseks endale nime teha
ja elada siin maailmas lõputult.
Jäävat siin maailmas paraku aga miskit pole-
kõik algab ja lõpeb kord.
Veed kuivavad, lilled närtsivad, inimlik armastus
Veed kuivavad, lilled närtsivad, inimlik armastus
kaob kui tolm tuule käes,
vihkaminegi on kaduv.
Kõik aga endiselt otsib igavikku,
igavik on aga vaid inimesel.
On see siis koos Loojaga või mitte,
On see siis koos Loojaga või mitte,
aga see eksisteerib.
On inimese valik, milline on tema igavik,
see on tema otsuste tulemus.
Kas koos Jumalaga või ilma Temata
Kas koos Jumalaga või ilma Temata
siin maailmas elamine määrab meie igaviku.
Nüüd on aeg valida, ära viivita,
ära lükka seda homsesse,
sest homne on tundmata rada,
tänane tee on, mida tead ja tunned,
otsusta täna õigesti,
siis pole vaja homme kahetseda.
Mööduvad maailma koerad
Kõiki maailma koeri eales kinni ei püüa,
ükskõik kui kõvasti ka ei hüüa.
Nad kõik kiiresti põgenevad ära,
näen kaugelt veel vaid nende kõrvade sära.
Ma seisan siin ja kaugusse vaatan,
näen kaugel neid läinud koeri
Nad kõik kiiresti põgenevad ära,
näen kaugelt veel vaid nende kõrvade sära.
Ma seisan siin ja kaugusse vaatan,
näen kaugel neid läinud koeri
ja endas kurbust jaatan,
pole tähtis, milline teistele näin-
mu hing on nõnda nukrust täis.
Need koerad on ju nii kiirelt ja märkamatult must mööda läinud,
kuid miks neid ometi ma õigel ajal ei näinud?
Nii süüdistaks end mitu tuhat korda,
ent süüdistused kaotatut kahjuks ei korva.
Nii süüdistaks end mitu tuhat korda,
ent süüdistused kaotatut kahjuks ei korva.
Aastad kui kärmed koerad mu käest kaovad ära
ning tundmata jääb nende hiilgus ja sära.
Neid kadunud juba palju on käest,
kas end suudan kokku võtta, kui saabub uus päev?
Või ikka lähen samaviisi edasi
ega suuda õnnelikuks teha kedagi?
Ei tahaks et kord peaksin tundma kohutavat kahetsust,
et elus tühiste asjadega nii palju maid ma jagasin,
sest neid möödunud maailma koeri enam eal ei anta mulle tagasi…
Aita, Issand
Aita, Issand, et ma tõest ei taganeks,
isegi siis kui nuga kõrile pistetaksja kästaks mul seda teha.
Aita, Issand, et ma suudaksin armastada ka oma vaenlasi,
kes mind kogu südamest vihkavad.
Aita, Issand, et ma Sinu armul ei tallaks nagu siga pärleil,
aita, et Sind tõsiselt ma võtaksin ka,
kui maailm mind tahab vedada patu suunas.
Aita, Issand, et hoiduksin iga hinna eest kuradi meelitavaist sõnust,
et ealeski ei saaks minust kaastöölist temale.
Aita, Issand, et valgusena paistaksin siin pimedas maailmas,
ja igati eeskujuks oleksin patustele,
isegi kui nad mind vagaduse tõttu peaksid pilkama.
isegi kui nad mind vagaduse tõttu peaksid pilkama.
Aita, Issand, et Sinu Sõna alati au sees hoiaksin
ja minu süda ei taganeks ka raskustes ega tagakiusus Sinu kitsalt teelt.
Aita, Issand, et ma Sinu kõrge kutse eneses ära tunneksin,
ja surmani Sulle ustav oleksin,
ning päriksin kord krooni Sinu pühas Kuningriigis,
Aita, Issand, et ma Sinu kõrge kutse eneses ära tunneksin,
ja surmani Sulle ustav oleksin,
ning päriksin kord krooni Sinu pühas Kuningriigis,
kus Sa Isaga ja Pojaga ja Püha Vaimuga igavesest ajast igavesti valtsed.
Aita, Issand, mind selles võidujooksus igavese elu suunas.
Minu jõud on vähene, ma olen nõrk ja vilets inimene,
Minu jõud on vähene, ma olen nõrk ja vilets inimene,
kuid loodan Sinu armule-
vaid Sina suudad mind aidata,
ja kui Sina oled minuga, mind muudad, siis ma ei nõrke eal,
vaid pärin Sinu Kuningriigi kord koos kõigi pühadega.
Mida saab mulle teha inimene?
Kui Issand on minuga, ei ma pea siis kartma.
Mida saab mulle teha teine inimene?
Jah, ta võib küll siinilmas näidata oma võimu, kiusu ajada ja pilgata,
ent ealeski ei jää talle minu saatuse kohta lausuda viimast sõna.
Jah, ta võib küll siinilmas näidata oma võimu, kiusu ajada ja pilgata,
ent ealeski ei jää talle minu saatuse kohta lausuda viimast sõna.
Kord tuleb viimne kohus,
mil Issandale peab aru andma iga elav ja kord
mil Issandale peab aru andma iga elav ja kord
elanud hing-
kõik allume Jumalale, tahame seda või mitte.
kõik allume Jumalale, tahame seda või mitte.
Jumala kohtu ees muutub
ennast täis oleva inimese tugevus nõrkuseks,
ent oma nõrkust tunnistava
ent oma nõrkust tunnistava
purkuks pekstud vaimuga isiku alandus
muutub suurimaks rõõmuks.
Mida saab mulle siis teha inimene?
Ei midagi,
Ei midagi,
millel oleks mu elu üle lõplik kaal.
Mida või keda siis peaksin ma veel kartma?
Kui Jumal on minu poolt,
Kui Jumal on minu poolt,
kes siis võiks olla veel minu vastu?
Ainult Tema üksi on,
Ainult Tema üksi on,
keda peab kartma,
Tema käes on iga indiviidi saatus-
Tema on, kes annab
Tema on, kes annab
kas igavese õnnistuse taevas
või igavese needuse põrgus.
Tema on see.
Ainult Teda tuleb karta.
Inimsüdamed
Vaatan ringi ja mõtlen:
nii palju on kiviseid teid,
ent niisamuti kivised on inimeste südamed.
Ei ole siin maapeal kedagi,
kes suudaks teha kivisest maast sileda ja tasase-
kõikjal on üksnes kivid ja neil kõndimine on valus.
Niisamuti on painav kontakt kiviste südametega,
kellel puudub armastus, kaastunne, mõistmine,
kes eksiteerivad vaid endale.
Pole kahjuks ühtki,
kes puhas oleks enesekesksusest ja ükskõiksusest-
kõik indiviidid on sellest räpastunud.
Ebatäiuslikkus on selline, millest keegi ise ei suuda vabaneda.
Siiski- Jumalal oli lahendus
nende kiviste ja rikutud südamete jaoks-
kaks tuhat aastat tagasi saatis Ta oma Poja Jeesuse
kaks tuhat aastat tagasi saatis Ta oma Poja Jeesuse
ristile surema selle eest,
et inimsüdametel oleks võimalus
et inimsüdametel oleks võimalus
saada kivisest lihaseks.
Nüüd üks on avatud vabadusele ja tõelisele elule,
armastades kõiki ja kõike, esmalt Jumalat.
Nüüd on kõigil võimalik alustada uut elu,
kõigil kes iganes vaid tahavad.
Täna on võimalus muutuda,
vabaneda kivisest südamest,
mis ei hooli ligimesest,
mis on täis andestamatust,
mis ei hooli ligimesest,
mis on täis andestamatust,
kurjust, omakasu, ülekohut,
mis igatseb teha pattu,
mis igatseb teha pattu,
juhtides selle kandjad viimaks
igavesse hukatusse.
Veel on armuaeg ja Issand kutsub
andma oma kivise südame Talle ära,
laskma Tal anda endale armastava, heatahtliku südame.
laskma Tal anda endale armastava, heatahtliku südame.
Anna end Issandale,
alistu täna Talle ning sa näed,
kuidas kivisest ja tühisest surnud maast saab
haljendav roheline elust pakatav lagendik.
Ära kunagi
Ära kunagi ütle, et oled pimeduse laps,
sest nii saab pimedus sissepääsu su ellu.
Elu ja surm on keele võimuses
ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja.
Ära kunagi kavatse inimesele kurja,
kes sind usaldab ja sind austusväärselt kohtleb.
kes sind usaldab ja sind austusväärselt kohtleb.
Ära kunagi tee teistele, mida sa ei taha,
et tehtaks sulle enesele.
Hoia oma elutee sirge,
sest käänakud ja kõverused ei meeldi Issandale.
Tihti õpetavad kannatused inimsele rohkem voorust
kui alaline hea ja mugav elu.
Ära kunagi mõista kohut teiste üle,
vaid vaata, et su elu oleks Jumala ees korras,
et katsumustunnil ise jääksid püsima.
Ära kunagi heida midagi Jumalale ette,
et Tema jättis täitmata su soovid,
sest nii ei ole sa sugugi kuulekas oma Loojale,
kes tahab sulle vaid parimat,
millele sa oma mina lembuses tihti mõeldagi ei oska.
millele sa oma mina lembuses tihti mõeldagi ei oska.
Ole Issandale meelepärane kõigil teedel,
siis Ta teeb su teerajad tasaseks
ja kingib sulle jäädava rahu,
mida maailm ealeski anda ei suuda.
mida maailm ealeski anda ei suuda.
Jumalas on mu lootus
Kus on mu lootus, kui ma enam ei jõua?
Kui inimesed ainult otsivad vigu
ja kusagile pole selle kõige eest minna.
ja kusagile pole selle kõige eest minna.
Kõikjal on vaid tühjus, ängistus, mõistmatus.
Kas ise veel suudan end ma aidata?
Kindel ei- on vastus see.
Pole minu määrata kõik mu eluteel.
Olen lootnud ja uskunud inimestest parimat,
ent vastu saanud vaid halvakspanu.
Mida teha, enam ei jõua ega jaksa.
Mu jõud on raugenud võitlustest,
ma ei suuda end ise paremaks muuta,
üksnes häbi on mu palgel.
Nii on, kui toetun iseendale.
Ei ole abi ja ei jõua kuskile.
Mida teha?
Kuhu saaksin enese eest ma põgeneda?
Kuhu saaksin enese eest ma põgeneda?
Kas tõesti üksnes pimedusse,
nähes, et lootus on kadunud ja kaduda igaveseks või
nähes, et lootus on kadunud ja kaduda igaveseks või
on veel lahendus?
Jah, see lahendus siiski on.
Pean hoidma kinni Jumalast ja Tema Sõnast,
Pean hoidma kinni Jumalast ja Tema Sõnast,
selles vaid on mu lootus,
Temas olen ma enam kui võitja,
Tema muretseb mulle õigust.
Ma ei ole miskit väärt,
kuid Tema on võimas ja suur,
Ta on loonud kõik,
Tema ees peab kord iga inimene aru andma
ja ükski nurjatus ei jää ilmsiks tulemata.
Mida mu hing veel ootab?
Kas loodab ikka enda tugevusele?
Ei, see oleks enamkui kasutu.
Jumala peale panen kõiges oma lootuse,
Tema toob mind välja igast olukorrast,
Ta teeb seda nüüd ja alati.
Meenutama pean Issanda headust,
Ta on mu abi kitsikuses,
koos Temaga lähen julgelt edasi, ei karda,
sest mida saakski mulle teha kurat
ja pahatahtlikud inimesed,
kui Issand on minuga.
Tema sõdib minu eest.
Kõik maine siin on kiirelt mööduv,
igavik ent kestma jääb.
Maailm möödub varsti,
inimeste ülbus ja ka sära kaob kui suits,
mida on vaid hetke näha.
Aga mina loodan Issanda peale,
Aga mina loodan Issanda peale,
kes on igavene valgus ja headus.
Tema juures on jäädav rahu,
mida ei saa keegi röövida.
Ole siis, mu hing, ometi vait
ja oota kannatlikult Issandat,
sest Tema au ja abi saabub pea.
Kerttu Kaisa Teesalu