Jumal

Ristiusu (kristluse) keskmes on usk armastavasse Jumalasse, kes on kõige oleva algallikas ja lõppsiht.

Jumal ületab alati inimliku kogemuse, mõistmise ja selgituste piirid.  Samal ajal on Ta end inimestele ilmutanud või tunda andnud kolmes jumalikus isikus – Isas, Pojas ja Pühas Vaimus. Sellel rajaneb esimestel sajanditel välja kujunenud kristlik õpetus kolmainsusest.

Isa on Looja

Jumal on loonud nii nähtava kui nähtamatu maailma ning hoolitseb selle eest isaliku armastusega. Jumal on loonud nii inimkonna kui ka üksikinimese oma näo järele, mis tähendab, et iga inimene kannab endas Jumala kujutist ja loomust.

Poeg on vabastaja

Lõputu ja igavene Jumal on saanud inimeseks Jeesuses Kristuses, näidanud Temas oma armastust inimkonna ja kogu loodu vastu ning Kristuse surma ja ülesäratamise läbi vabastanud nad kurjuse, kaduvuse ja surma kütkeist.

Püha Vaim on elavakstegija

Jumala kohalolu ja toimimine maailmas, kirikus ja üksikinimeses saab kogetavaks Püha Vaimu läbi, kes äratab ja toidab usku, lootust ja armastust.

Piibel

Kristliku usu lähtekohaks on Jumala ilmutus, millest tunnistavad Piibel ja seda tõlgendav kiriklik pärimus. Piibel on kõigi kristlaste jaoks ühine pühade kirjade kogumik, mis kirjeldab Jumala armastavat ja õiglast tahet ning lunastuslugu (Jumala päästvate tegude jada alates Aabrahami kutsumisest ja Iisraeli rahva vabastamisest kuni Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise, Püha Vaimu läkitamise ja kristliku kiriku rajamise ning Kristuse taastuleku ootuseni). Piibel koosneb Vanast ja Uuest Testamendist, milles on kokku 66 raamatut. Piibel vahendab Jumala ilmutust, kuid selle on kirjutanud inimesed, kes eri aegadel ja olukordades on Jumala ilmutust kogenud, tõlgendanud ja vahendanud – nii on Piiblis esindatud ühtaegu jumalik ja inimlik külg.

Piibel on kiriku raamat, mis on sündinud ja edasi kandunud palvetava ja Jumala tahet otsiva koguduse rüpes. Piiblis leiduvaid pühi kirju on ette loetud kristlaste jumalateenistustel. Pühakirjal on ka luterlikus jumalateenistuses keskne roll ja tähendus.

Vanakiriklikud usutunnistused

Luterliku kiriku õpetuse aluseks on lisaks Piiblile kolm vanakiriklikku usutunnistust, mis väljendavad usku Kolmainu Jumalasse. Neist kõige vanem on Apostellik usutunnistus, mille algkuju pärineb II sajandist ja mida kasutatakse meie kirikus igapühapäevasel jumalateenistusel. Nooremad on Nikaia usutunnistus (IV sajand) ja (V sajand).

Apostellik usutunnistus

Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.
Ja Jeesusesse Kristusesse, tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse,
kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale toodud neitsi Maarjast,
kannatanud Pontius Pilatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud,
alla läinud surmavalda, kolmandal päeval jälle üles tõusnud surnuist,
üles läinud taeva, istub Jumala, kõigeväelise Isa paremal käel,
sealt tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku kirikut,
pühade osadust, pattude andeksandmist,
ihu ülestõusmist ja igavest elu. Aamen.

Nikaia usutunnistus

Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse,
taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.
Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse,
kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest,
tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud,
olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud;
kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast
ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud,
Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning
kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva,
istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle;
Tema riigile ei tule otsa.
Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse,
kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse;
kes on rääkinud prohvetite kaudu.
Meie usume ühtainust, püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut.
Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks
ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.

Luterlik reformatsioon

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kuulub luterlike kirikute perre, mis on alguse saanud XVI sajandi saksa teoloogi ja usupuhastaja Martin Lutheri põhimõtetest. Nimetus „evangeelne“ rõhutab Lutheri ristiusukäsitlust, mille keskmes on evangeelium (kr k „hea sõnum“) armulisest Jumalast, mitte aga käsk, moraalinormid või kiriklikud traditsioonid.

Luterluse kesksed arusaamad usust ja Jumalast:

Õigeksmõistmine armust – inimene mõistetakse õigeks Jumala armust, mis ületab Jeesuses Kristuses lõhe Jumala ja inimese vahel ning teeb lõpu inimlikule vajadusele end Jumala silmis tõestada või Tema soosingut pälvida. Ainus, mida inimeselt oodatakse, on lasta end Jumalal armastada.

Usk – inimene võtab Jumala õigeksmõistmise vastu usu läbi. Luterlik kirik rõhutab üksikinimese isiklikku usukogemust ja usuotsust. Samas ei lähtu usk inimesest endast, vaid Pühast Vaimust, kes usku sünnitab ja toidab Jumala Sõna ja sakramentide kaudu.

Piibel – kõigi usuliste, õpetuslike, eetiliste ning elu- ja kirikukorralduslike küsimuste viimane norm ja mõõdupuu on Pühakiri, mille valguses tuleb kriitiliselt vaagida kõiki kiriku ja kristlase eluavaldusi. Kui Piibel ja kiriklik pärimus teineteisega vastuollu lähevad, siis on ülim autoriteet Piiblil.

Kristus – Jeesus Kristus, Tema õpetus ja teod on usu ja pääsemise aluseks.

Lisaks Piiblile ja vanakiriklikele usutunnistustele on luterlikus kirikus usu ja õpetuse aluseks XVI sajandil sündinud luterlikud usutunnistuskirjad, millest tähtsaimad on Augsburgi usutunnistus ning Martin Lutheri Suur ja Väike katekismus.

Luterliku kiriku sakramendid (Kristuse enese poolt seatud ja Tema tõotustega seotud pühad talitused) on ristimine, mille kaudu laps või täiskasvanu võetakse vastu kiriku osadusse ja saab isiklikult osa Kristuse päästvatest tegudest, pattude andeksandmine ehk piht ning armulaud (Püha Õhtusöömaaeg), kus usklik saab leiva ja veini kaudu osa Kristuse tõelisest olemusest, Tema ihust ja verest.

Elu kristlasena

Jumal, kellesse kristlased usuvad, on elu looja ja alalhoidja. Ta on loonud inimese elama harmoonilises suhtes (osaduses) Jumalaga, kes on tema elu algallikas ja eesmärk. Osadusest Jumalaga kasvab välja usaldav ja armastav suhe kaasinimeste, kogu loodu ja iseendaga.  Olukorda, kus usaldavad suhted inimese ja Jumala või inimese ja inimese vahel on kannatada saanud või hoopis purunenud, nimetab kristlus patuks. Patu väljendusvormiks on üleastumine Jumala kümnest käsust, enese huvide teiste omadest kõrgemale seadmine, suutmatus armastada ja andestada, aga ka sõltuvused ning võõrandumine.

Ristimine vabastab inimese patust ja taastab Tema osaduse Jumala ja kaasinimestega. See ei muuda inimest täiuslikuks, vaid kutsub ja kohustab teda käima koos Kristuse ja teiste kristlastega teekonnal, mis kestab kogu elu. Elu kristlasena tähendab elu igapäevases meeleparanduses, usus Kolmainu Jumalasse ning kaasinimeste armastamises ja teenimises. Usk Jumalasse ja armastus kaasinimeste vastu muudab elu mõttekaks ja tähendusrikkaks, annab jõudu taluda katsumusi ja kogeda Jumala lähedalolu ja õnnistust ka kannatustes.

Usk Kolmainu Jumalasse sünnib ja kasvab Jumala Sõna ja sakramentide toimel ning kokkukuuluvuses teiste kristlastega, üksteise eest palvetamise ja üksteise teenimise toel. Selleks vajab iga kristlane kirikut ja kogudust, kus õppida tundma ja rakendama Jumala tahet ning elada oma usku argipäevas. Apostel Paulus võrdles kirikut Kristuse ihuga, kus igal liikmel on oma funktsioon organismi kui terviku toimimises.

Surm ja igavene elu

Piibel õpetab, et surm ei ole loomulik osa inimelust, vaid Jumala algse loodupärase elukorralduse rikkumise tagajärg. Jumal on loonud inimese elama igaveses osaduses koos endaga. Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise läbi kaotas Jumal surma võimuse. Jeesus tõotas oma järgijatele, et nad elavad koos Temaga igavesti. Kristlane võib uskuda, et surm ei ole elu lõpp, vaid värav igavesse ellu.

Piibel õpetab ka seda, et maailma ajalugu ei kulge sihitult ja kaootiliselt, vaid suubub oma lõppeesmärgi poole, milleks on Kristuse taastulemine aegade lõpul. See tähendab Jumala Kuningriigi, mis praegu teostub vaid hetketi, lõplikku avaldumist, kus patt ja surm on lõplikult kadunud ning harmoonia Looja ja loodu vahel saanud täiuslikuks.

(Allikas: https://eelk.ee/meie-usk/)

Piht on hingehoidlik talitus, millel inimene tunnistab vaimuliku juuresolekul Jumalale oma eksimused ja võtab siira kahetsemise korral vaimulikult vastu pattude andeksandmise. Me kõik oleme alles teel täiuse suunas, oleme patused ja ekslikud ning seetõttu vajame kõik andekssaamise kogemust. Kuigi igal jumalateenistusel toimub ka ühispiht, siis erapiht võimaldab ennast sügavamalt läbikatsuda ja saada väga isiklik ja lähedalt puudutav andestuse kogemus. Lisaks sellele on erapihi eel või järel võimalus pikemaks hingehoidlikuks vestluseks.

Kus ja kellele pihitakse?

Enamikes luterlikes kirikutes ei ole kasutusel pihitoole. Siiski leitakse pihitalituseks privaatne ja sobilik koht kirikus või mõnes muus paigas. Pihitalituse võtab vastu vaimulik, kellel on ametist tulenevalt kohustus pidada pihisaladust. See tähendab, et mitte midagi pihil kuuldust ei tohi ta avaldada ühelgi moel kolmandatele isikutele.

Kuidas pihitakse?

Pihiks on soovitatav valmistuda kümne käsu abil, vaagides oma tegusid ja tegematajätmisi. Pihil tuleb nimetada oma konkreetsed patud, ilma otsimata põhjendusi või vabandusi. Võimalusel tuleks enne esimest pihti kohtuda oma pihiisaga, kes annab juhtnööre pihiks valmistumiseks.

Kes võib käia pihil?

Piht on ennekõike ristiinimese õigus, sest pattudest lahtimõistmine toimub usu peale Jeesusesse Kristusesse. Küll aga on igal inimesel sõltumata tema usulistest veendumustest õigus tulla kirikusse paluma hingehoidlikku vestlust.