Lasnamäe tagaossa, Peterburi maantee kõrval asuvate Mahtra ja Ümera asumite vahelisele tühermaale kerkis selle kümnendiku alguses üheksa 6-15-korruselise paneelmajaga munitsipaalkvartal, mida olen rahvasuus kuulnud hüütavat ka ”Savisaare linnakuks”, ehitamise ajal linnapeaks olnud Edgar Savisaare järgi.
Ühel talvisel õhtul läksin sinna tegema intervjuud. Õige maja ja ukse ülesleidmine polnud esimest korda kvartalit külastavale teps mitte kerge, kuna majade numbrid eksitavalt üksteisele sarnanesid: 8/1, 8/2, 8/3, 8a/1, 8a/2, 8a/3, 8b/1, 8b/2, 8b/3. Lõpuks leidus õige trepikoda ning erkoranž uks, mille avas perenaine Ülle, kutsudes mind edasi oma hubasesse avatud köögiga korterisse.
Raadiku kvartali üheksas majas on kokku 1214 korterit.
Olen elanud ligi poole oma elust Põhja-Tallinna puumajas. Minu lapsepõlve miljööks olid Kalamaja puumajakvartalid. Pärast abiellumist kolisin Koplisse. Mäletan, kuidas suviti sõitsime lastega Kaberneeme metsa seenele ja iga kord, kui möödusime Lasnamäele kerkivast paneelmajade linnaosast, ütlesin lastele, et sellisesse piirkonda ei koliks ma eales…
Kuus aastat tagasi vaatasin kolimispäeva õhtul välja tühja kahetoalise korteri kardinateta akendest ja pisarad voolasid. Ütlesin endale: ”Nonii, Ülle, siin sa nüüd oled!” Elu keerdkäigud olid toonud mind siia. Olin hiljuti lahutanud ja elanud aasta üürnikuna külmas ja remontimata korteris. Et noorim tütar oli veel alaealine, saime võimaluse taotleda linnalt munitsipaalkorterit. Lootsin saada üürikorteri Koplis, sellepärast ütlesin ära esimese pakkumise nendes Lasnamäel vastvalminud munitsipaalmajades. Paar nädalat hiljem sain veel uue pakkumise ja lõpuks haarasin kinni õlekõrrest.
Kuus aastat tagasi vaatas Ülle seda vaadet läbi pisarate. Nüüd tundub piirkond juba kodune.
Vastvalminud korteri köögi varustusse kuulusid vaid pliit, ventilaator ning valamukapp, kõik muu mööbel tuli endal soetada. Alguses mind see avatud köök häiris, ma ei tahtnud diivanil istudes vaadata pesemata nõusid kraanikausis. Tunnen puudust rõdust, mul on kahju, et seda pole nendes majades iga korteri juurde planeeritud. Eks kõigega harjub!
Esimesed kuud olid rasked. Igatsesin ahikütet ja pliiti ning puumaju, millel on igaühel oma nägu. Nüüd oskan juba näha korrusmajas elamise positiivseid külgi. Tulen õhtul koju ja tuba on soe, kraanist tuleb kuum vesi… ei peagi kõigepealt asuma maja kütma! Siin on poed ja teenused kõik käepärast. Kui poleks vaja töö pärast kesklinnas käia, polekski vajadust kaugemale minna. Võin öelda, et mulle meeldib siin. Siiski vahel unistan, et kui võidaksin kusagilt miljoni, läheksin Kalamajja tagasi.
Mingi hetk märkasin, et mu endine Kopli naaber elab siin mu vastas korteris! Siin elab tegelikult päris palju endiseid koplilasi, olen tuvastanud õues tuttavaid nägusid aastate tagant. Üürikorteri saanute hulgas on palju Põhja-Tallinna puumajade rajoonis elanud sundüürnikke, kes olid sunnitud oma kodust loobuma, kui nõukogude ajal võõrandatud maju on hakatud tagastama seadusejärgsetele omanikele. Mõnede ükskõikne käitumine reedab, et nad elavad siin vastu tahtmist. Seda on kurb vaadata, sest lõppkokkuvõtes on see hubane ja hea koht.
Eesti keelt kuuleb siin üsna tihti, kuigi näiteks oma trepikoja korrusel olen ainus eestlane. Hinnanguliselt on meie maja elanikest eestlasi umbes kolmandik. Ise kasvasin lapsena Koplis kakskeelseks ja vaatan tihti ka venekeelseid uudistekanaleid. Nendes uutes majades elab palju lastega peresid ja suviti mängivad lapsed õues hiliste õhtutundideni. Hiljuti tulin kord päris hilja koju ja juhtusin kuulama välisukse juures, kui umbes kümneaastane poiss helistas ilmselt oma sõbra uksekella ja küsis, kas ta võiks täna nende poole ööbima tulla.
Esimesel sügisel töölt koju kõndides rääkisin kord telefoniga juttu. Ühed noored läksid ees ja astusin nende järel välisuksest sisse. Tõusin liftiga seitsmendale korrusele ja mõtlesin, et naabrid on ikka väga nahaalseks läinud, minu uksemati enda ukse taha nihutanud! Pistsin võtme lukuauku, aga miskipärast võti ei keera… Mõtlesin suures hämmingus tükk aega, kuni sain aru, et olin vales majas! Need majad on ju kõik väljast ühesugused ja trepikodadeski ühesugused valged seinad ja oranžid uksed. Nüüd naeran selle juhtumi üle, aga siis oli küll piinlik ja läksin rutuga koju!
Nüüdseks elab tütar omapäi ja olen juba aasta otsa üksinda. Alguses oli väga harjumatu ja kurb, üksielamine tahab harjumist. Õnneks on sõbrad, lähedased ja töö. Õhtuti pärast töölt naasmist ei viitsi siit küll enam uuesti 8 km kaugusele kesklinna sõita, kuigi bussisõit on küllaltki kiire. Kui mul on vaja olla õhtul linnas, jään sinna otse töölt ja tulen koju alles pärast.
Kui linnaosavalitsus soovis elanikelt ettepanekuid piirkonna arendamiseks, tegin ettepaneku, et võiks korrastada majade taga asuva parkimismaja ja Peterburi maantee vahelise roheala ning kvartali teisel küljel tühjalt seisva koolimaja asemele võiks ehitada midagi ilusat ja kasulikku, näiteks multifuntsionaalse noortekeskuse. Või veelgi parem idee oleks ehitada selle koha peale Lasnamäe luterlik kirik!
Paremale jääva tühja koolimaja asemel näeks Ülle tulevikus luteri kirikut!
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
Minu Lasnamäe 5: Violetta-Viktoria
