Kohtun Martiniga Lasnamäe kõige kagupoolsemas elamises, Väo küla Plaasi talus. Tema suguvõsa on elanud siinmail juba üle saja aasta.
Arheoloogiliste leidude põhjal on teada, et siin Iru linnuse ja Pirita jõe kandis on elatud juba paar tuhat aastat. Esimesed kirjalikud märkmed sellest leiduvad 15. sajandist. Peale põhjasõda jäi katkust ja näljast räsitud küla tühjaks, aga siis elu tasakesi taastus.
Minu ema vanaisa Jüri võttis aastal 1911 riigilt laenu ning ostis Väo külas asuva Plaasi talu. Ausa mehena tasus ta laenu ennetähtaegselt ning oli juba võlatu mees, kui Eesti 1918. aastal iseseisvus. Vanaema arvates oli tema isa liigagi aus – iseseisvumise järel oleks laen niiehknii unustatud!
Plaasi talus peeti piimakarja. Varanduse kogudes ehitas vanavanaisa Jüri vastavalt vajadusele paekivist hooneid. Nõukogude ajal võeti osa talust kolhoosi kasutusse, näiteks praeguses onu töökojas oli kuni 70ndate lõpuni kolhoosi heinaküün! Vanaonu elu lõppes Venemaal, kuhu teda küüditati peale teist maailmasõda.
”Siin me sõitsime lapsepõlves külateedel ratastega… siinpool ringteed oli siis veel mitu talu.”
Olen neljanda põlve plaasilane. Lapsepõlves veetsin siin kõik suved, kuigi talvel elasime ja kooliteed alustasin Mustamäel. 70ndatel arvati Väo küla Lasnamäe osaks, kuhu uue elamurajooni ehitamine oli edenenud juba teise suure etapini, Laagna asumi kerkimiseni.
Toona kortereid ei müüdud ega ostetud, vaid määrati ja jagati erinevatel alustel, kas partei, ametiühingu, töökoha või linnavalitsuse otsuse alusel. Minu isa töötas ehitussektoris ja selle kaudu määrati talle suurem korter vastvalminud majas, mis oli ehitatud Laagna mikrorajooni nõukogude armee ohvitseride peredele. Mustamäe kahetoaline vahetus Lasnamäe kolmetoalisse – kasvas ju peres kaks poega! Oleks üks meist olnud tüdruk, oleksime saanud neljatoalise! (Vennad võisid ju küll ühes toas elada…) Niisiis 10aastaselt kolisin Lasnamäele ja siit oli vanaema juurde juba märksa lühem maa.
”Siit sai vanasti mööda külateed elurajoonini…”
Mäletan elavalt Lasnamäge läbiva suure Laagna tee ehitamist. Paekivisse raiutud lai süvend oli meie kodu lähedal ja seal said mängitud lugematud mängud, eestikeelsed ja venekeelsed lapsed üheskoos. Näiteks suurtest kaablirullidest sündisid parved, millega purjetasime kaeviku põhja tekkinud tiigis!
Lasnamäe ühes paneelmajas elab rohkem rahvast kui keskmises eesti külas! Meie majas oli sõjaväelasi üle Nõukogude Liidu ja esindatud oli palju rahvusi.
Vahel tundub, et seal majas jätkub sõda ikka veel… Tänapäeval, kui korterid on erastatud ning vastutus ühiste asjade eest läinud korteriühistute õlgadele, seab elanikkonna kirevus kokkulepete saavutamisele omad väljakutsed. Ei ole lihtne leida ühist keelt ja saavutada kõigi elanike nõusolekut renoveerimisikka jõudnud hoonete remondihangete jaoks. Korteriühistute tegevus on olnud lasnamäelastele suur ja kallis demokraatiakool, kus on kogetud mitmesuguseid võimuvõitlusi ja konflikte. Õnneks on leidunud ka neid aktiivseid inimesi, kes on olnud valmis panustama ühiseks kasuks.
Minu Lasnamäe on täis vastuolusid. Lasnamäe linnaosa koosseisu kuuludes tasume maamaksu nagu linnaosa, kuid tegelikkuses omab meie külakene kõiki hajaasustusala tunnuseid: pole ei ühistransporti, kaablivõrku, ühist veevärki ega kanalisatsiooni… On ainult tee, mis muudetakse peagi neljarealiseks ja kuhu jalakäijatel pole enam asja, kuigi eraldi kergliiklusteed pole planeeritud!
Vastukaaluks on meil siin kitsed, põdrad, jänesed, rebased, toonekured ning avarust tähistaeva vaatlemiseks.
foto: erakogu
Tekst ja esimesed fotod: Kirsti Malmi
P.S. Martini hobiks on tähistaeva vaatlemine ning kuu pildistamine. Mäletan, et nägin esimest korda Saturni rõngast läbi Martini pikksilma Plaasi õuel! Siin on üks Martini võtetest:
foto: Martin Vällik
Minu Lasnamäe -sarja eelmine osa:
Minu Lasnamäe -sarja järgmine osa:
