Seekord on mul suur rõõm tutvustada 94-aastast Salmet, kelle koduuksele läkitas mind Aivega Lasnamäe sotsiaalmaja koduhoolduse töötaja. Särasilmne proua tegi julgesti ukse lahti, kutsus meid edasi ning oli lahkelt valmis jutustama ka teile oma lugu. Välise olemuse järgi pidasime teda paarkümmend aastat nooremaks, kuid selgus, et ta kolis just eakatele mõeldud majja Lasnamäel juba 90ndaltel!
Sündisin Jõhvis, Ida-Virumaal, kuid 7. eluaastast olen elanud Koplis, Põhja Tallinnas. Olen kogu elu olnud raamatupidaja. Pensionil olles töötasin veel sõbra kutsel poole kohaga Pelgulinna sünnitusmaja garderoobis. See ajutine töö venis plaanitust pikemaks ja tulin sealt ära alles 72-aastaselt, kui olin juba kolinud siia Lasnamäele.
Olin olnud korterijärjekorras juba 19 aastat, sest puumaja, mille teisel korrusel elasin, oli juba väga kehvas seisus. Üks mu naaber sai korteri majast, mis toona oli just valminud ja mõeldud just vanuritele. Ta rääkis, et kõrvalkorter oli veel vaba. Läksin siis sedamaid linnavalitsusse ja palusin, et kas mina ka saaksin siit endale uue kodu. Mulle öeldi, et need korterid on eraldatud inimestele, kellel on tõeline vajadus. Tegin siis selgeks, et mina olengi just selline inimene, sest minu Kopli kodu oli ilma igasuguste mugavusteta ja isegi puukuur oli maha lõhutud, polnud kohta, kus talve küttepuidki hoida. Sain positiivse vastuse!
Salme köögi aknast paistab asumi keskele jääv metsatukk, mida ümbritsev kõnnitee on Salme sõnul piirkonna eakamate hulgas populaarne jalutusrada.
Esimesed elanikud olid tulnud siia juunis 1992. Mina kolisin oma ühetoalisse sisse veebruaris 1993, vaid mõned päevad enne oma 70. sünnipäeva. Laevalgusteid veel polnud, aga kardinapuud ja kardinad õnnestus paigaldada enne seda, kui sõprade pealekäimisel pidasime põrandalambi valgel väikest juubelipidu minu uues kodus. Kodunemisele aitas kõvasti kaasa see, et kõrval elas vana tuttav ning et oma koridori naabritega moodustasime justui suure sõbraliku perekonna. Vastaskorterisse kolis abielupaar, kuid kahjuks ei jõudnud ma kordagi kohtuda prouaga, kes suri ootamatult vaid mõned päevad pärast kolimist. Leseks jäänud abikaasa oli meile naabritele suureks praktiliseks abiks.
Nüüdseks on kõik tolleaegsed naabrid juba surnud. Mõne pikemalt majas elanud naabriga saab veel õues või koridoris mõne sõna vahetatud, kuid enam pole endist kommet naabri juurest läbi astuda. Paar endist kooliõde elab siinsamas piirkonnas, aga me ei kohtu enam kuigi tihti. Heameelega käiksin rohkem õues, aga jalad ei taha enam kuulata nii hästi sõna ja riidedki ei taha sama kergesti selga minna kui varem… vanainimese asi!
Elu selles majas on aastate jooksul muutunud, kui vahetunud on nii elanikud kui ka korraldajad. Algusaastatel oli rohkem ühistegevust, oli isegi jõululõuna ja igaühele kopsakas kingipakk. Seina peal oli kirjas, millal on kellelgi sünnipäev ja kord kuus tähistasime sünnipäevi ühiselt. Nüüd selliseid traditsioone enam pole. Tulid uued elanikud, kes ei tahtnud oma sünnipäeva avalikustada. Enam pole see ka pelgalt eakate inimeste maja, vaid elanike hulgas on ka tööealisi ning lastega peresid.
Üldkokkuvõttes olen oma eluga rahul! Ma ei kujutaks ette, et elaksin veel oma eelmises kodus, kus puud ja vesi tuli tassida käe otsas teisele korrusele. Siin on soe tuba ning kraanist saab igal ajal kuuma vett. Koduhoolduse töötajad allkorrusel aitavad vastavalt vajadusele. Teisipäeviti ja reedeti on poepäevad. Käisin just viimas alla ostunimekirja, mille järgi hooldaja käib homme minu eest poes. Arstilkäimisteks olen saanud samuti abi, näiteks selle aasta alguses kahel silmaoperatsioonil käimisele. Nägemine läks kõvasti selgemaks, kui mõlemal silmal sai hallkae eemaldatud!
Ka korter vajaks remonti – seintel on sama tapeet, mis sai uuest peast peale kolimist pandud, ka mööbel on sama. Ent küllap peavad nad veel vastu nii kaua, kui minul neid vaja läheb!
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
Minu Lasnamäe 5: Violetta-Viktoria
Minu Lasnamäe 7: Sergei ja Lilia
