Pavel Zajakini jutlus Pae palvekojas ametisse seadmise päeval 23.10.2022
20. pühapäev pärast nelipüha, jutlusetekst Mk 2:1-12
Pavelin saarna suomennettuna 23.10.2022
«Mis meist sõltub» – nii ma tänase jutluse nimetasin. Ja tegelikult, mis sõltub meist?
Teate, meile, luterlastele, meeldib korrata, et päästmise küsimuses ei sõltu meist midagi. Oleme ainult vastuvõttev pool, keda meie liha patusus tumestab, ja mida me ka ei teeks, see ei aita meil Jumalale lähemale jõuda. Selline on luterluse “kooliteoloogia”, nagu öeldud: “ainult usu kaudu, mitte tegude kaudu”. Kuid ma märkasin üht kummalist asja – mida sagedamini me seda sakramendilauset kordame, seda vastutustundetumaks kristlaseks me muutume. Noh, tegelikult, milleks vaeva näha, kui minust ei sõltu midagi? Jumal ise tegeleb kõigi minu probleemidega, see on ju Tema töö…
Selline “kristlik infantilism” tabab paljusid, kui oleme väsinud usu entusiasmist. See on nagu armastusega pereelus – algul kingime kingitusi ja lilli, püüame oma armastatule muljet avaldada erinevate tegude ja saavutustega ning viieteistkümne aasta pärast lebame juba diivanil ja tajume “armastatut” interjööri osana, midagi diivani ja teleri vahepealset. Milleks pingutada?
Seda nimetatakse degradatsiooniks ja see võib meid mõjutada nii perekonnas kui ka vaimses elus. Nagu selle naise suhtes, keda olime valmis kaks tundi külmas ootama, nii ka Jumala suhtes, kes ootab meid, mõnikord asjata, pühapäeviti armulauda vastu võtma. Milleks pingutada, kui meist midagi ei sõltu?
Sellest retoorilisest küsimusest on saanud meie ajastu loosung. Me ei kingi oma lähedastele lilli, sest – milleks? Ja me tuleme kirikusse inertsist, sest oleme juba ristitud, päästetud, taevas registreeritud… Ah, jah, armulaud! Kuid see on nagu romantiline kohting abikaasaga pärast kümmet aastat pereelu – mõnikord võite minna, kuna Ta nõuab…
Nii et need, kes lakkavad pingutamast, degradeeruvad. Individuaalselt, peredena, riigina me hakkame alla käima, end mukkides veidi ainult selleks, mis meile kasu toob. Noh, see tähendab, et me püüame ikka mitte minna tööle kulunud aluspükste ja lokirullidega.
Dietrich Bonhoeffer kirjutas kunagi “kiriku täiskasvanuks saamisest”, tema küpsemisest ja vastutuse kasvust. Vaene naiivne teoloog! Sülearvutid ega iPhone ei aita neid, kes ei taha täiskasvanuks saada, kes otsivad oma tegevusetusele vabandusi Lutheri tsitaatidega ja kasutavad moodsat sülearvutit ainult telesaadete vaatamiseks. Nagu laenuga ostetud iPhone Instagrami selfide tegemiseks…
J
a nii esitab Jumal meile täna küsimuse. Mida te teinud olete, küsib Ta meilt. Kas me oleme selleks eksamiks valmis? Või hakkame tavapäraselt vabandusi otsima, et meist ei sõltu midagi? Kas ei sõltu?
1 Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus.
2 Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna.
Tollal tunglesid koguduseliikmed kirikusse teisiti kui praegu. Tänapäeval on kirikutes ukse ees palju vaba ruumi. Ja mitte ainult ukse ees, ausalt öeldes! Jutlustajana lohutab mind üks asi – ma ei ole Selle Peamise Jutlustaja konkurent. Mis aga ei anna alust vagalt keelduda selliste jutluste kirjutamisest, öeldes, et minust ei sõltu midagi, Issand on juba kõik öelnud, nii et piirdugem evangeeliumi lugemisega, vennad ja õed … Püüan siin igal nädalal kohaletulnuile edastada, kuidas need vanad sõnad meiega tänapäeval seotud on.
3 Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut.
4 Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas.
Olen seda lugu kuulutanud kakskümmend kuus aastat. Kas suudate ette kujutada? Kakskümmend kuus korda olen rääkinud inimestele, kellest mõned on juba surnud ja mõned äsja sündinud, nendest neljast inimesest, kes ei saanud kirikusse Jeesuse juurde pääseda, ja seetõttu võtsid nad lae lahti ja lasid oma sõbra otse Tema jalge ette. Millest see lõik, see lugu räägib? Kui Bonhoefferil on õigus ja te olete Kristuses täiskasvanuks saanud, ei vaja te minu vastust, vaid teate vastust ise. See ongi vastus jutluse alguses ja pealkirjas esitatud küsimusele: mis meist sõltub?
Aga alustame algusest, nagu koolis. Alustame juhtküsimustega.
Esimene küsimus: meie pääste sõltub Jumalast, miks siis need neli tõid oma halvatud sõbra sinna majja? Ülejäänud, kes sinna kogunesid, ei kandnud oma haigeid kaasas, et jutlust segada! Nad kogunesid jumalakartlikult, et kuulata tarka inimest ja tema tarku sõnu…
Ja vastus siin, mulle tundub, on järgmine – selles tohutus Kapernauma rahvahulgas, kes kogunes Naatsareti prohvetit kuulama, nii et vahekäikudes polnud isegi tühja kohta, oli võib-olla ainult neli inimest, kes tõepoolest suutsid Teda kuulda. Sest kuulama ja kuulma pole üks ja sama asi. Kas ma räägin iseenesestmõistetavaid asju? Aga mõelge, kelles neist, kes Jeesust kuulsid, äratas Tema sõna nii palju usku, et nad otsustasid isegi maja katuse lahti võtta, sest muud moodi ei saanud nad sisse? Ja milleks? Kas selleks, et imestada Pühakirja suurt tarkust? Ei! Nad õppisid midagi, millest paljud majja tunglenutest aru ei saanud – Tema sõna ei ole ainult teadmine kõrgest ja jumalikust. Tema sõna on võimeline tegema seda, mida ta kuulutab, sest Tema ise ongi Jumal. Seetõttu võtsid nad kanderaamil kaasa oma sõbra, kes oli pikki aastaid lamanud nagu puupalk. Seetõttu ei taganenud nad takistuste ees (miks te siin trügite, takistades õpetajat kuulamast!), vaid leidsid mittetriviaalse väljapääsu, õigemini sissepääsu.
4 Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas.
5 Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!”
Kakskümmend kuus aastat järjest olen kuulajate tähelepanu sellele salmile juhtinud, sest see on siin peamine, vennad ja õed. Ja ma pööran tähelepanu nüüd ja pööran ka edaspidi. Kas näete seda võtmeauku oma pea kohal? Vaadake tähelepanelikult seda demonteeritud lage ja lugege see salm sõna-sõnalt uuesti läbi: Jeesus … nähes nende usku ütleb halvatule: ”Poeg! su patud on sulle andeks antud…”
Mis sõltub meist päästmise küsimuses? Esitasime selle küsimuse jutluse alguses. Siin on vastus – mitte midagi. Ja samas – kõik.
Miski ei sõltu meist, et saaksime end oma tegude ja teenete abil päästa patust ja surmast. Nagu halvatud, lebame me oma hukatuse ja surelikkuse kanderaamil, suutmata sõrmegi tõsta, et midagi muuta, ja vaatame taevasse. Aga taevas on pikka aega vait olnud. Ja meie palved paistavad isegi taevast tagasi põrkuvat. Meie juurde ei tule sealt keegi, ei Jumal ega Tema inglid; ja meie ise, ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, jääme magama ja ärkame samas liikumatuses voodis. Mis sõltub meist? Mitte midagi!
See on ühelt poolt. Aga teiselt poolt meie olemegi halvatu neli nimetut sõpra. Me ei saa teda terveks ravida, kuid me teame, kes suudab. Usume, et Tema sõna on võimeline tagastama meie sõbrale elu, andma talle selle, millest ta on kogu elu ilma jäänud. Peame lihtsalt tema kanderaami võtma ja viima sinna, kus sõna on elav ja toimiv. Ja kui tee sinna on takistanud naabrite laiad õlad, pole viga! Meie, sõbrad, leiame tee. Me võtame lahti katuse, seinad, hävitame kogu maja, et lasta oma sõber Tema jalge ette.
Mis siis meist sõltub päästmise küsimuses? Mitte midagi, kui me räägime endast. Peale parun Münchauseni pole keegi end veel juustest kinni hoides rabast välja tõmmanud.
Ja samal ajal, mis puudutab ligimese päästmist, sõltub kõik meist endist. Sellest, mida me talle lootust andes Jeesusest räägime. Sellest, mida me usku edastades räägime talle ristist. Ja lõpuks sõltub see sellest, kuhu me teda kanname, paljastades Kristuse armastuse, mis on meie omaks saanud. Mitte abstraktse armastuse Jumala vastu, vaid konkreetse armastuse, mille pärast käed on verised kanderaami kandmisest ja katuse lõhkumisest.
Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule… Ainus viis, kuidas pääste toimib, on see, kui keegi võtab meie kanderaami enda kanda ja kannab meid Kristuse juurde. Tema päästab, aga meie võtame katused lahti. Mitte meie enda pärast, vaid oma ligimese pärast. Nagu kunagi keegi tegi seda meie pärast. Toetades meid meie meeleheite tunnil. Palvetades meie eest. Võttes meie kanderaami üle…
Kas mäletate täna loetud lugu Aabrahamist, kes langetas meeleheitest pea? Issand tõstis Aabrahami näo tähtede poole ja lubas, et tema järglaste arv saab sama suureks kui see särav öötaevas. Ja Aabraham uskus Jumalat. Nagu kirjutab Paulus kirjas roomlastele (4:18-25):
18 Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab
paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema
sinu sugu.”
19 Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi
saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
20 Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai
vägevaks usus, ülistades Jumalat
21 ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda,
mida on tõotanud.
22 Seepärast see arvestatigi talle õiguseks
Aabraham sai kõigi usklike isaks, meie kõigi isaks ja nüüdsest oleme perekond, kus me kõik sõltume üksteisest, mis tähendab, et kanname üksteise kanderaami, täiendades oma usuga teiste nõrkusi.
23 Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud
üksnes tema pärast,
24 vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest
me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,
25 kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles
meie õigekssaamise pärast.
Seetõttu, mu sõbrad, ärge lohutage end mõttega, et me ei saa siin maailmas midagi teha. Jumal on usaldanud meile väga olulise missiooni: olla selles maailmas Tema käteks, mis kannavad kanderaami, Tema jalgadeks, mis lähevad abivajajate poole, Tema suuks, mis edastab Tema sõna, Tema silmadeks, mis näevad valu, Tema südametunnistuseks, mis reageerib ülekohtule. Ja Ta jättis endale “ainult” meie päästmise, meie igaviku, meie andestuse.
Amen.
Tõlkinud Jelena Sokolovskaja-Dušakov
