(foto: erakogu)
Möödunud nädalal tutvusime Martini Lasnamäega. Nüüd pajatab oma lugu Piret, Martini abikaasa.
Minust sai lasnamäelane alles pärast ülikooliaega. Mu vanemad said kokku Tartus põllumajandusakadeemias. Maastikuarhitekti eriala liigutas siis peret ühest Eesti otsast teise. Alates 10. eluaastast oli minu kodulinn Pärnu, kust hiljem tulin õppima Tallinna. Lõpetasin tehnikaülikooli 1986. aastal. Ees ootasid suunamisega kolm kohustuslikku tööaastat, et heastada tasuta õpinguid. Korteritega oli sama lugu, ka seal polnud vabaturgu, vaid võeti seda, mida anti.
Olin väga rahul oma esimese koduga, mis asus kenas väikses puumajas Tallinna kesklinna lähedal. Mu romantilise pesa õuel kasvasid isegi õunapuud! 1990. aastal sain ootamatult kutse linnavalitsuse kantseleisse, kus mulle teatati, et minu elamistingimuste parendamiseks asustatakse mind uhiuude paneelmajja Lasnamäe tagaosas, Kuristiku asumis.
Vaade Kuristikust Tallinna kesklinna suunas. Esiplaanil Katleri asum, paremal salumetsa varju jääva astangu all Pirita-Kose ning Kadrioru eramurajoonid. (foto: erakogu)
Toona juba paarkümmend aastat ehitamisel olnud Lasnamäe oli minu ettekujutustes õudusunenägude labürint. Ka kohalikele valmistas raskusi kvartalites orienteeruda, rääkimata külalistest. Kindlat maja otsiv külaline ei pruukinud saada juhatavat vastust isegi kõrvalmaja elanikult. Siis polnud veel mobiiltelefone ega digitaalseid kaarte majanumbritega… Mulle tundus, et see muutus ei parenda minu elamistingimusi kohe üldse!
Esimene hommik uues kodus valmistas hämmingut. Ärkasin kukelaulu peale! Tõepoolest, merepoolsest aknast oli näha paese astangu serval vanu eramuid koduloomadega! Sama vastuolu püsib tänapäevani. Paneelrajooni ning astangust allapoole jääva Pirita-Kose eramurajooni vahele jääb kohati kõrgete plankaedade varju tükikesi teistsugusest maailmast, mida märkabki vist ainult paneelmajade kõrgustest.
Kõrgelt on näha, kuidas salapärane kõrge aed peidab enda taha nii eramaja kui ka värvikuulidega mängimise väljaku. (foto: erakogu)
Meie esimene ühine kodu Martiniga asus samuti Lasnamäel. Kui lapsed olid väiksed, elasime vahepeal mõned aastad Rootsis. Meie esimene laps käis seal paar aastat rootsi lasteaias. Kui siis sügisel 1996 naasime Tallinna ja tütar läks Laagna lasteaeda, küsisime tema esmamuljeid. Laps tõdes veidi imestunud ilmel, et tüdrukud on täitsa toredad… ja kõikidel poistel on vist üks ja sama nimi, Rukiver! Kui rootsi laste hulgas oli olnud väga levinud nimi Oliver, siis siin kõnetasid kõik poisid üksteist ”Rukiver”, milles vene keelt mitte valdav tütar ei tundnud ära sõjamängu käsklust…
Eks siin on aastate jooksul tulnud ette igasuguseid asju, nagu maas vedelevad narkosüstlad kohe lasteaia läheduses. Nooremana sattus meie poeg õues vahel raskustesse vanemate poiste kampadega, kuid küllap esined selliseid probleeme igal pool, mitte ainult Lasnamäel. Teisest küljest võib Lasnamäe aga pakkuda lastele suurepärase kasvukeskkonna. Näiteks sealsamas Kuristiku asumis, kus asus minu esimene Lasnamäe kodu, on just lasteaed ümbritsetud tõeliselt suure ja mitmekülgse aiaga, mis pakub looduslähedasi mängumaastikke salust männimetsani ning värsket õhku meretuultest – kõik kodu lähedal, ilma linna kära ega tipptunni ummikuteta!
Lastead Kuristiku asumi keskel.
Tekst ja viimane foto: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
Minu Lasnamäe -sarja järgmine osa:
