Tutvusin Ingaga mullu suvel Misjonikoori Soome tuuril. Kui tuli jutuks, et olin sügisel tulemas tööle Lasnamäele, andis Lasnamäel elav Inga mulle oma telefoninumbri ja meiliaadressi. Novembris näppisin Lasnamäel kohvikus lõunasööki oodates ajaviiteks telefoni ja avastasin selle mälust juba unustatud kontaktandmed. Saatsin Ingale sõnumi ja sain kohe vastu küllakutse Katleri asumisse!
Minu Lasnamäe võrdub Katleri asumiga. 25 aasta jooksul on Lasnamäe linnaosa saanud mulle armsaks!
Lasnamäe kõrge astangu serval algas 80ndate lõpul Katleri mikrorajooni ehitamine. Minu ema sai ametiühingu kaudu teada, et üks kavandatavatest majadest oli mõeldud eeskätt noortele peredele. Mina olin kahekümneaastane, värskelt abiellunud ja lapseootel, seega läksime emaga infokoosolekule. Seal sai tasutud 3000 rubla käsiraha ja nii oligi üks kavandatud maja 324 korterist broneeritud meile! Liisk andis mulle 9. korruse korteri, kuid kuna mina tahtsin saada hakkama ilma liftita, õnnestus vahetada korter neljandale korrusele.
Ehitamine algas, kuid jäi siis pidama pöördelistel taasiseseisvumise aastatel. Rublade vahetumine kroonide vastu 1992. aasta suvel tähendas ehitussektoris suurt tagasilööki ja hinnatõusu. Paljud langesid korterite järjekorrast välja, kuna nad ei suutnud tasuda korteri lõplikku hinda kroonides. Emal õnnestus see raha laenata ja meie püsisime järjekorrras. Ehitamine sai taas hoo sisse. Korterid loovutati betoonkarpidena – kogu siseviimistlus tuli ise korraldada. Meie kolisime sisse esimeste hulgas novembris 1993.
Maja ees tutvusime prouaga, kellega ka Inga kohtus esimest korda, kuigi tuli välja, et mõlemad olid elanud samas majas juba 25 aastat.
Kolisime tüüpilisse ”paariskorterisse”, kus kahetoalisel ja kolmetoalisel on trepikojast ühine sissekäik. Mõned on ühendanud kaks korterit üheks suureks kuuetoaliseks perekorteriks. Meie lähinaabriks on algusest peale olnud tore eesti proua, kellega ühise esiku jagamine on sujunud probleemideta.
Esimesed aastad olid hirmuäratavad. Meie trepikojas on 36 korterit, kuid esialgu olid elanikud sees ainult kolmes. Välisust polnud veel paigaldatud ja kuritegevus lokkas. Pooleliolevatest korteritest varastati ehitusmaterjale ja tööriistu. Ühistranspordiühendus kesklinnaga oli harvavõitu, polnud tänavavalgustust, ümberringi ainult kole lage tühermaa… Olin siin väikse tütrega nagu vangis. Mäletan, et mul oli väike tulirelv padja all, igaks juhuks. Õigupoolest alles 90ndate lõpul hakkas elu turvalisena.tunduma
Uuel aastatuhandel avati Katlerisse supermarket, Grossi pood. Bussiliiklus on tihenenud ning asumi keskel asub nüüd suur uhke mänguväljak, millisest omal ajal ainult salaja unistasin. Metsatuka taha jääb uus Tondiraba jäähall.
Kesklinna poolse lageda tühermaa taha on kerkinud uus Loopealse asum. Loopealse ja Katleri vahele ehitati mõned aastad tagasi suur õigeusukirik, mis õhtuvalgustuses paistab eriti ilus.
Vaated on aastatega muutunud. Loopealse on Lasnamäe kõige uuem asum.
Ma tean, et võõraid inimesi oma koju kutsudes ei käitu ma tüüpilise eestlase moodi . Küllap mängib selles rolli meie pere keeruline ajalugu. Mu vanaema tõi ema ilmale Tallinna pommitamiste ajal. Ta oli just enne kaotanud kõik oma lähedased, jäänud üksi vastsündinuga ning sõltus täielikult heatahtlike inimeste abist. Võibolla just tänu sellele on meie peres õpitud abi vastu võtma ning ka jagama.
Praeguseks elan üksi. Abielu purunes juba aastate eest ning täiskasvanud tütar on pesast välja kolinud. Liigun enamasti oma autoga: tööle, kirikusse, iisraeli tantsu või ülistustantsu trenni. Armastan vaadet mu kahetoalise akendest Tondiraba metsatuka poole! Aastaaegadega muutuvat pilti, linnulaulu… Mullu suvel märkasin, et maja ja metsatuka vahele jääv tee oli saanud nime: Rahu tee!
Rahu tee!
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
